Mihklipäev

Huvijuht Siivi tutvustas vanu mihklipäeva kombeid: Eesti rahvakalendris tähistati mihklipäeva 29. septembril Juliuse kalendri järgi, millele Gregoriuse kalendris praegu vastab 12. oktoober. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev".

Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Pärast mihklipäeva karja eriti välja ei aetud, kui veel aetigi, siis kariloomad ilma kelladeta ja karjane karjasesarveta. Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja. Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Kaasatoodud vigur-aedviljadest seati üles näitus. Lõpuks löödi ka tantsu!