Fotokonkurss "Kuidas õppida vaatama?"

21. septembril 2014 saanuks armastatud kunstnik ja kirjanik Edgar Valter 85-aastaseks. Tema sünniaastapäeva meeles pidades kutsus Eesti Lastekirjanduse Keskus 1.-4. klasside lapsi osalema fotovõistlusel „Kuidas õppida vaatama?”.
Edgar Valter oli suur loodusesõber, kes leidis mitmed oma raamatutegelased just loodusest inspiratsiooni saades. Nii sündisid näiteks pokud. Oma raamatus „Kuidas õppida vaatama?” õpetab ta lastele, kuidas vaatamisel on pisuke konks sees – peab nägema ka! Kuidas käia looduses ja näha pilvedes, puudes, põõsastes, kivides ning kasvõi samblamätastes põnevaid tegelasi. Just sellistest loodustegelastest fotod koos tutvustavate lugudega olidki võistlusele oodatud!
ALIISE saatis võistlusele foto  "Vinku öine ringkäik".

Mätakad.

Igal hommikul, kui Vinku end kuuri alt välja veab, löövad ta silmad põnevusest särama. Jah, muidugi meeldivad talle hommikud! Ent veel enam huvi pakub talle see, mis öösel toimunud on. Nimelt tekivad, tihtilugu just öösiti, maapinnale mullahunnikud. Ükskõik, kui sirgelt Vinku ka oma kõrvu kikki ei aja, ja igat krõpsu ei kontrolli, on ikka hommikuks mõni mätakas juurde tekkinud. Mätakaid on igal pool, mitte ainult aias. Isegi kui Vinku end koos peremehega metsa jahile seab, tuleb tal nende omapäraste kuhilatega silmitsi seista.

Vinku on lühikeste, ent väledate jalgadega suurekõrvaline taks, kellega peremees metsas käib. Vinku eriliseks ülesandeks on rebased, keda tal tuleb mööda maa-aluseid tunneleid kimbutamas käia. Sedasi teenib Vinku alati välja kiidusõnu ja pika-pika pai.

Vahel saab Vinku aga kodus mätakate peale kurjaks ja püüab neile selgeks teha, et ilma tema teadmata ei tohi aias toimetada. Ja nii siis lasebki ta oma käppadel käia ja kraabib mätaka laiali nii, et mulda lausa tuiskab. Kui mätakas on maaga tasa tehtud jääb aga järele auk, täpsemini tunnel. Huvitav, kas rebased kaevavad salakäike, et Vinkul silma peal hoida ja semusid hoiatada, kui Vinku end jälle metsapoole sättima hakkab?

On, kuidas nende rebastega on, aga mätakad on isegi lahedad. Mõni on madal ja ümar. Teine jälle terava tipuga. Kolmas võib aga selline koljat olla, et kui Vinku ta kõrval kõhuli on ja põnevusest saba liputab, siis peremees Vinku sabaotsa ei näegi. Mätakatel on täiesti tavaline lõhn. Mulla lõhn. Seda muidugi seni, kuni Miisu pole neid omalt poolt tervitada jõudnud. Mätakad tekivad, aga ise minema ei lähe. Vahest tundub, et Vinku on nagu mätakate abiline-kraapides ühe laiali, tekib kolm uut asemele. Ja nii ongi Vinku igal hommikul varmas kuuri alt välja ronima ning uusi mätakaid valmis tervitama.

Mätakad on targad, sest neist saad välja lugeda, kas ja kui ammu vihma sadanud on. Uued mätakad on alati kohevad ja värke mulla lõhnaga. Vanad on aga lössis, tihked ja kõva koorikuga. Mätakad ei ole suured sõnasepad ja ringi nad ka ei rahmelda. Võib-olla sellepärast nad nii põnevad ongi?

- Võistluse lõpetamisele kutsutud osalejad leiavad oma nime alates 7. novembrist Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehelt http://www.elk.ee.  HOIAME ALIISELE PÖIALT!